Foolhappest enne rasedust on kuulnud enamik naisi. Joodist peaaegu keegi ei räägi — ja ometi on see üks vaiksemaid, aga olulisemaid toitaineid lapse areneva aju jaoks.

Jood on toormaterjal, millest su kilpnääre valmistab hormoone. Just need hormoonid juhivad raseduse esimestel kuudel lapse aju ja närvisüsteemi arengut, ajal, mil laps ei suuda veel ise kilpnäärmehormoone toota [2]. Kui joodi jääb väheks, jääb väheks ka seda kõige tähtsamat ehitusmaterjali.

Lühike vastus: naine vajab enne rasedust, raseduse ajal ja imetamise perioodil umbes 150 mikrogrammi joodi päevas ning sageli ei saa seda toidust piisavalt kätte [2]. Aga nagu nii mitmegi toitaine puhul, ei ole siin loogika “mida rohkem, seda parem”.

Miks just jood? Kilpnääre teeb vaikset tööd

Kilpnääre on väike nääre kaelal, mis mõjutab tohutult: ainevahetust, energiat, meeleolu ja raseduse ajal ka lapse arengut. Joodita ei saa see oma tööd teha, sest jood on kilpnäärmehormoonide põhiline koostisosa [2].

Raseduse ajal kasvab joodivajadus mitmel põhjusel korraga: keha toodab rohkem kilpnäärmehormoone, neerud väljutavad joodi kiiremini ja osa joodist liigub ka lapsele [2]. Seetõttu ei pruugi varud, mis enne rasedust tundusid piisavad, enam vastu pidada. Kõige tundlikum on just esimene trimester, kui lapse aju alles kujuneb.

Miks see tähtis on? Joodipuudust raseduse ajal on seostatud lapse ebasoodsamate närvisüsteemi arengu tulemustega, ning kergema kuni mõõduka puuduse piirkondades on lisandi võtmine olnud seotud laste parema psühhomotoorse arenguga [2]. See ei ole hirmutamiseks — enamasti on tegu lihtsa ja ennetatava lüngaga.

Kui palju naisi tegelikult liiga vähe saab

Siin peitub põhjus, miks ma sellest üldse kirjutan. 2025. aastal avaldatud Põhja-Norra uuring leidis, et fertiilses eas naiste joodisisaldus oli selgelt liiga madal: mittarasedatel oli uriini mediaanväärtus 91 µg/L ja rasedatel 134 µg/L — mõlemad allpool Maailma Terviseorganisatsiooni piiri [1]. Lisaks ei võtnud 84% mitterasedatest naistest ühtegi joodilisandit, ja just lisandi võtmine oli kõige tugevamalt seotud piisava joodiseisundiga [1].

Põhjamaade ja meie piirkonna pinnas ning toidulaud on joodivaesed, mistõttu on alust arvata, et ka paljude Eesti naiste olukord on sarnane. Peamised toidulised allikad on:

  • Piimatooted. Põhja-Euroopas üks suurimaid joodiallikaid tavatoidus [1].
  • Rasvavaene kala. Tursk, kilttursk ja muu valge kala on joodirikkad [1].
  • Jodeeritud sool. Lisab joodi, kui just kasutad seda, mitte tavalist mere- või kristallsoola.
  • Munad. Annavad mõõdukalt joodi ja on lihtne igapäevane lisa.

Kui palju joodi naine vajab ja millal

Enamik suuri meditsiiniorganisatsioone soovitab rasedust planeerivatele, rasedatele ja imetavatele naistele päevast toidulisandit, mis sisaldab umbes 150 µg joodi [2]. Hea uudis on, et enamik kvaliteetseid raseduse multivitamiine selle juba sisaldavad — tasub lihtsalt etiketti kontrollida, kas jood on koosseisus.

Piisava seisundi hindamisel kasutab Maailma Terviseorganisatsioon uriini joodisisaldust: mitterasedatel täiskasvanutel loetakse piisavaks 100–199 µg/L ja rasedatel 150–249 µg/L [2]. Kõige olulisem on joodiga tegeleda juba enne rasedust ja esimestel kuudel — mitte alles siis, kui test on positiivne. Nii nagu foolhappega, võidab siin see, kes alustab varakult.

"Jood ei ole glamuurne toitaine, millest sotsiaalmeedias räägitakse. Aga lapse aju jaoks on see üks neid, millega tasub tegeleda juba enne rasedust, mitte alles siis."

Mida ma ei soovita

Ma ei soovita joodiga liialdada. Siin kehtib selge raam: harjumuspärane tarbimine alla 150 µg või üle 550 µg päevas ei ole soovitatav [2]. Liiga suur kogus võib olla sama probleemne kui liiga väike — seda on seostatud lapse arengu hilinemisega ning kilpnäärme talitluse häiretega [2].

Ma ei soovita katta oma joodivajadust pruunvetika- või merevetikalisanditega. Nende joodisisaldus kõigub tohutult ja seda on väga lihtne üledoseerida.

Ja kui sul on kilpnäärme haigus või sa võtad levotüroksiini, ei soovita ma joodilisandit omal käel alustada. Sellisel juhul tuleb joodikogus hoolikalt oma arstiga paika panna, sest liig võib kilpnäärme talitlust hoopis halvendada [2].

Jood on hea näide sellest, kuidas mõned tähelepandamatumad toitained on sageli kõige olulisemad. Kui planeerid rasedust, tasub selle toitaine tarbimine oma nimekirja lisada — koos foolhappega.

Viited

  1. Johnsen M, Skeie G, Braaten T, et al. Inadequate iodine status among women of childbearing age in Northern Norway: a cross-sectional study. Food & Nutrition Research, 2025. Artikkel
  2. Milionis C, Koukkou EG, Markou KB, Ilias I. Evolving Concepts in Gestational Iodine Requirements. Healthcare, 2026;14(9):1153. Artikkel